Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mis siis on, Tiina?“ küsis Indrek vastu.

„Meie ülal toas oli täna hommikul see võõras mees,“ ütles tüdruk.

„Misuke võõras?“ küsis Indrek nagu arusaamatuses.

„Vist seesama, kes eile õhtul käis härra jutul,“ seletas Tiina. „Ma läksin üles pesu riputama ja kuulen korraga, et keegi nagu nohiseb ja liigutab. Esteks ei uskunud oma kõrvu ja riputasin pesu edasi. Aga siis kuulen uuesti, et kolikambris on tõepoolest keegi. Mul hakkas kole hirm ja ma tahtsin ülalt alla joosta. Aga enne kui sain trepiotsale, ilmus see võõras mees uksele, tegi mulle „pst!“ ja andis käega märku, et ma seisma jääks. Ma siis jäingi, mõtlesin, et kui asi sootuks hulluks läheb, eks siis pista ülepeakaela trepist alla.“

„Ütles ta midagi teile?“ küsis Indrek.

„Esteks vahtis teine mulle uurivalt otsa, nagu kardaks ta mind samuti kui mina tedagi, aga siis naeratas ja küsis, et kas proua alles magab. Mina vastasin, et ei maga, vaid paneb end riide. Siis küsis ta, et kas mina võin ta nõnda välja lasta, et proua seda ei näeks ega kuuleks. Mulle tegi see nalja, et ta nõnda küsis, ja ma ütlesin, et võin küll. Kui ma naerma hakkasin ja küsisin, miks ta prouat nii väga kardab, ütles tema, et kaks kuradit on hullem kui üks. Kes need kuradid siin on? küsisin mina, sest enam ma ei kartnud teda nii väga, ja tema vastas: teie olete üks, proua teine. Ta käskis mind teiega rääkida, härra, ja seda ma nüüd teengi. Prouale pole ma sõnagi lausunud, et teda mitte erutada, nagu härra ikka ütleb. Kui me trepist alla tulime, käisin mina ees, tema järel ja tema luges üks, kaks, üks, kaks, et astuksime korraga, nagu üks inimene. Ukse all küsis ta minu nime ja kui ma talle vastasin, et Tiina, naeratas tema ja ütles: Tiina, tervita Indrekut, nii et see pidi ikkagi see eilne mees olema, ei keegi muu, sest kust ta muidu härra nime teadis.“

„Tõepoolest pidi ta mind tundma,“ ütles Indrek, tõusis toolilt, astus üsna tüdruku ette, vaatas talle otse-

140