Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/16

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

II.

Indrek jäi üksinda. Ta istus esiteks natukene aega sohval, läks siis oma endisele paigale laua äärde, et oma tööd jätkata. Aga sõnavahetus naisega oli sedavõrt tuju rikkunud, et ei suutnud kuidagi oma mõtteid koguda. Pealegi, mis kasu oleks tema tööst, kui Köögertali pankrott rabaks ka Vesiroosi jalust? Mis mõte oleks temal oma tähelepanu ja püsivust pingutada nende äriraamatute korraldamisega, kui kõik langeb niikuinii kokku? Parem juba las katsuvad teised, kas või võhivõõrad, neist mingit taipu saada. Tema on selletagi juba küllalt teinud, kuigi see pole andnud peaaegu mingeid tulemusi. Oleks vana Vesiroos ometi mõni kuugi tagasi tema hoiatusi arvestanud! Aga ei, kõik on teisiti läinud kui Indrek tahtis. Tema arvas, et uppujat võib päästa ainult see, kes ise ujumises kindel, aga Vesiroos tahtis hädalisele appi karata ka siis, kui ta ise püsis vaevu vee peal. Sest mitte ainult Köögertal polnud viimasel ajal kaotusi kannatanud, vaid ka Vesiroos. Ja paljuke piisas tema varanatukesest Köögertali ettevõtete päästmiseks! See oli tilk kuumale kivile. Nõnda mõistis kogu seisukorda Indrek. Aga Vesiroos ise kas mõistis seda teisiti või uskus ta ikka veel seda pöörast õnne, mis hellitanud teda ja temataolisi nii mõnigi hea aasta.

Ah jaa! Kõik uskusid mingit lakkamatut, peaaegu igavest õnne, uskusid ja elasid sellekohaselt peaaegu pimesi. Ka tema, Indrek, oli elanud, kuigi tema õnneusk polnud päris kindel ega pime kunagi. See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamisteks oma naisega, kes oli ujunud aastaid õnneusu joovastuses ühes lähema

16