nuga? Ja siis veel: — mitte vaadata! nüüd just mitte — kui sa oleksid olnud, kes meeldib sulle rohkem, kas mõni võõras või mina, su oma naine? Seda olen ma tahtnud sinult ammugi küsida, aga ei ole julgenud, sest ma olen kartnud, et ma ajan su sellega halvale mõttele, nii et sa pärast võid mulle öelda: sa ju ise õpetasid. Mõistad. Aga nüüd, kus me uuesti leppisime ja tõotasime, et meil enam saladusi ei ole, mõtlesin ma, et ükskõik, ma ütlen sulle kõik. Aga sellepärast ei tohi sa kohe hakata võõraid naisi vahtima ega neid püüdma. Kui sa seda hakkad tegema, siis mul tuleb hirm peale ja ma pole omas koduski enam julge. Ma olen mitu korda Tiinat vaadelnud ja mõelnud, see võiks vist meestele väga meeldida — vaikne, tasane, kenad pruunid silmad. Ja kas oled tähele pannud, kuidas ta käib. Nõnda ei oska ükski teine naine käia. Ta astub nõnda, nagu oleks tal puusade ja põlvede vahel veel kusagil liikmed. Kui prouad vahel kohvikus naiste kõnnakut arutavad, siis ma olen neile öelnud, et olge head ja tulge vaadake minu Tiinat, siis näete, kuidas naine peab käima. Ütle päris otsekoheselt, kas sulle meeldib, kuidas Tiina astub?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Kas sa siis pole teda vaadelnud?“ küsis Karin.
„Ma olen mõelnud, et tal on midagi viga, nagu ma sulle alguses kohe ütlesin,“ seletas Indrek.
„Issand, oled sina küll proosaline!“ hüüdis Karin. „Viga või mitte viga, meeldida ta võib ju ikkagi. Näe, mõned vigased teevad kõige paremad partiid.“
„Peaasi, mul pole tänini aega olnud,“ ütles Indrek, „mul on niikuinii juba kolm naist kaelas.“
„Taevane isa!“ hüüdis Karin. „Kui lihtsalt sa nii hirmust asja ütled! Kes on need kolm?“
„Üks oled sina,“ hakkas Indrek.
„Hea küll,“ ütles Karin vahele. „Aga teised kaks?“
„Teine oled ka sina ja kolmas oled samuti sina, sest sina oled vähemalt kolme naise eest.“
Karin purskus hea meele pärast laginal naerma, läks Indreku juurde ja sasis ta juukseid, kuna see tal käe ümber niuete pani.
