Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/371

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ma ei süüdista ega kaitse kedagi, ma ainult ütlen: elagu mehed ja naised kuis tahes, abiellugu nad kas või igaks ööks uuesti…“

„Muidugi, mehed abielluvad ainult ööks, päeval pole neil naist vaja,“ pistis Karin vahele.

„Hea siis küll: abiellugu nad või iga päev uuesti…“ algas Indrek.

„Ja öösiks pugegu mees oma tuppa, naisest võimalikult kaugele, nagu oleks ta mõni kuningas või keiser,“ sähvas Karin jällegi.

„Sa oled aru kaotanud!“ hüüdis Indrek.

„Ja sina oled loll!“ hüüdis Karin vastu.

„Siis kuula seda lolli,“ rääkis Indrek ägedalt, „sest seni kui pidasid mind targaks, ei maksnud mind kuulata, ilmas pidi olema ju niipalju rumalaid, et tarkusega pole siin midagi teha.“

„Hea siis küll, ma kuulan seda lolli,“ ütles Karin.

„Ja see loll ütleb,“ rääkis Indrek: „inimesed abiellugu või olgu vallalised, rikkugu abielu või olgu vooruslikud, muretsegu lapsi või tapku nad, mingu pankrotti või kogugu varandust, aga ärgu ometi mehed virisegu naiste ja naised meeste kurjuse üle, küllap nad juba teineteist väärivad; ärgu tehtagu oma pisitillukesest himukesest või kõdikesest inimsoo saatuse küsimust; ärgu arvatagu, et inimsoo tulevik ja õnn oleneb mõne daami või karjatüdruku jalgade mõõdust, tema küünte poleerist või kulmude kaarest…“

„Aga millest siis?“ küsis Karin nöökavalt, muutes kõik nagu rumalaks naljaks.

„Sa oled tänapäine,“ ütles Indrek ärritatult.

„Sina ise oled tänapäine,“ vastas Karin. „Eks sa lase oma silmad ümber käia, küll sa siis näed, millest oleneb inimeste saatus ja õnn.“

„Tööst, tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus!“ karjus Indrek, nagu kõneleks ta tuhandetele, mitte ainult oma naisele.

„Ei, va mehike,“ vastas Karin, „praegu on ilmas nõnda, et mida raskem töö, seda vähem leiba, muust rääkimata.“

371