Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/387

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

isegi vististi suvel ja sügisel. Kõik olid tema kangelasteoga juba harjunud, olgu see mõni ärimees, advokaat, arst, näitleja või lobiseja daam. Ühesõnaga — kirjanik Pilu oli võitnud endale teatud seltskondliku seisukorra, selles ei kahelnud enam keegi.

Karini lauas oli jutt kunstist ja selle keskpunktiks Kitty või õigem kunstnik Mägar, et aga tema ise puudus, siis nihkus tahes või tahtmata tema asemele Kitty, sest et pilt, millega Mägar oli kevadisel näitusel saanud nii suure menu osaliseks, kujutas Kitty surnud pojukest lillede keskel.

„Te ütlete ilu, ilu,“ rääkis kujur Soobik, jätkates oma endist kõnelust sel silmapilgul, kus Karin süütas oma paberossi ja tõmbas esimesed sõõmud. „Mitte ilu pole peaküsimus, vaid elu.“

„Kuis nii elu?“ küsis Sutt. „Surnud laps ja elu, kuis seda mõista?“

„Kunst teeb kõik elavaks,“ vastas Soobik. „Andke mulle tükk savi ja mina panen ta elama; andke mulle lahmakas graniiti ja mina puhun talle elava hinge sisse. Kunst on Õnnistegija asemel, kes äratab surnud üles.“

„Pidage, pidage!“ hüüdis Sutt. „Inimesi on niigi liiga palju, milleks siis surnuid ellu äratada. Või arvate, et Jeesust lastaks tänapäev kedagi surnust üles äratada?“

„Teie segate kaks eraldi küsimust! Teie ei saa kunstiprobleemidest midagi aru!“ hüüdis Soobik vahele.

„Kuidas ei saa?!“ hüüdis ajakirjanik vastu. „Teie ütlete, et kunst ei pea ilustama, vaid elustama — kuni surnute üles äratamiseni, sest te ju ütlesite esteks, et Mägari pildil on see laps elusam, kui oli elusalt. Nõnda? Oletame, see on tõepoolest nõnda ja mina väidan selle äärmise näite, lapse elustamise varal, et kui kunst on elustaja, mitte ilustaja, siis ta pole põrmugi ajakohane treening. Pidage, pidage! Ka kunst pole midagi muud kui teatud treening nagu sportki, mis on uuema aja kunst. Lubage, et ma lõpetan. Te ütlete, kunst on Jeesus Kristus, kes äratab surnuid üles. Aga kuis kõlbab selline treening praegusesse maailma, kui alles hil-

387