Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/423

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sest tema oli see, kes arvas, et igaks juhuks olgu majas laskeriist. Kui nõnda, siis las revolver jääda sinna, kus ta on, sest sellega ei sünni midagi muud, kui teostub Karini soov: igaks juhuks on laskeriist majas. See osteti ju niiöelda mitte inimestele, vaid majale või neile inimestele, kes elavad selles majas, kus elas kord ka Indrek. Aga temal ei ole enam maja, tema on peavarjuta ja koduta, vähemalt esiotsa. Temal on ainult kott seljas ja paar raamatut ning mõni vahetus pesu, milleks vajab siis tema laskeriista?

Aga need arutlused ja põhjendused jooksid Indrekul kui hane seljast vesi maha. Kogu see mõttevool nagu ei puutunudki temasse või mõtteil polnud tema eluga mitte midagi tegemist, need kaks asusid nagu igaüks omal pinnal, omal planeedil, kus valitsevad mõlemal oma eritingimused, eriseadused. Sellepärast Indrek võis kogu aeg loogiliselt seletada, kui hirmus mõttetu ja otstarbetu on tema sõit, samal ajal ta sõitis aga üsna rahulikult edasi, tõstis jalagi põlvele, et oleks mugavam sõita. Ta nagu tahtis iseendale näidata, et inimene võib ka loogika- ning mõttevastaselt talitada ja et sellisel talitusviisil on mõnikord rohkem mõtet kui kõigel mõistusepärasel toimingul. Elan kordki loomusunni ajel, mõtles ta, vaatame ometi, mis sellest välja tuleb. Elan lihtsalt, nagu tuju tõmbab, hullemat ei või tulla, kui on olnud. Aga äkki ütles ta endale kuuldavalt, nagu ajaks ta voorimehega juttu:

„Võib minna veelgi hullemaks.“

„Just nii,“ kinnitas noor voorimees ja pöördus pukil ümber, et sõitjale otsa vaadata, „heinte ja kaerte hind võib veelgi tõusta.“

„Ah nii!“ hüüdis Indrek voorimehele vastu, nagu ärkaks ta uinakust.

„Aga mis teie siis arvate,“ ütles voorimees. „Praegu simutavad kõik hinda juurde.“

„Kas revolvrite hinnad ka peaksid olema tõusnud?“ küsis Indrek.

„Kuis nii?“ küsis voorimees arusaamatuses, sest ta ei taibanud, millises ühenduses hobuse heinad ja kaerad seisavad revolvritega.

423