Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/48

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Indrek, ma olen hirmus õnnetu!“

„Sa võid oma vanale emale head teha ja oled ikkagi õnnetu,“ imestus Indrek ja patsutas naist tasakesi.

„Sa oled lihtsalt kurat,“ ütles Karin mehele imelise õrnusega.

„Soo, nüüd on siis kõik jälle hea,“ lausus Vesiroos kergendatult.

Tundmuste valing vaibunud, hakati arutama küsimuse praktilist lahendust. Aga seal kippus jällegi kõik pea peale pöörduma. Indrek pakkus ennast selleks, kes muretseb obligatsiooni eest raha ja valvab, et Karinil poleks kogu asjaga ei nüüd ega tulevikus mingeid sekeldusi ega lahendusi. Aga naine ei tahtnud sellest kuuldagi. Tema ise pidi asja oma kätte võtma, et ta teaks, mis ja kuidas.

„Mina ei usalda oma asju enam meeste kätte,“ ütles ta.

„Ühe või teise mehe poole pead sa selle asjaga ometi pöörduma,“ seletas Indrek.

„Jäta see üsna minu mureks,“ vastas Karin iseteadvalt.

„Vaata, et sa oma pead silmusesse ei pista, nagu sa ise esteks ütlesid,“ hoiatas Indrek.

„Mul on paremaid nõuandjaid kui sina oled,“ ütles Karin sellise ükskõiksusega, nagu poleks hiljutist õrnusevalingut kunagi olnud.

„Annaks jumal,“ lausus Indrek peaaegu ohates.

„Ära sina võta jumala nime suhu!“ hüüdis Karin.

„Sinu pärast võtan ma ikkagi,“ vastas Indrek.

„Jah, oma naise pärast peab mees tänapäev ikkagi jumala nime suhu võtma,“ rääkis Vesiroos naljatavalt, sest tema oli ka eelnevat sõnavahetust naljana võtnud.

„Naised peavad seda ennem oma meeste pärast tegema,“ ütles Karin üsna tõsiselt ja vaatas oma isale tähendusrikkalt otsa, nii et see ainult ohkas.

„Ma ütlesin ju kohe, et temal on kuldne süda,“ rääkis Vesiroos, kui Karin oli toast lahkunud. „Aga ta võtab kõik asjad liiga südamesse.“

48