Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/101

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kodumail. Teist-kolmat päeva uitsetas vihma ja loogu oli juba sedavõrd palju maas, et peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda, kui vihmaga heinamaal jännata.

Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba sealmaal väljas, mis peremees neile ligilähedalt oli ära tähendanud. Ometi kippus tüdruk poisile kandu, nagu oleks keegi kolmas temale takka tuld tegemas.

„Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,“ ütles Juss.

„Täna on viimsepäeva lauba,“ vastas Mari.

„Et sa ka ükskord ei väsi,“ siunas poiss.

„Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.“

„Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,“ ütles poiss tõsiselt.

„Mis sul minust on?“ küsis tüdruk.

„Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?“

„Ää põikle ühti kõrvale,“ manitses Mari. „Miks ei lähe sa siit enne, kui lähen mina? Sa vandusid ju mulle, et peremees su tööga tapab.“

„Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.“

„Miks sa siis ära ei lähe?“

„Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni teine.“

„Aga mis see siis minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?“

„Sina tapad samuti kui peremeeski,“ ütles nüüd Juss nagu südame põhjast.

„Jussike, Jussike, Vargasoo ussike!“ naeris nüüd Mari. „Või meie peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike-ussike ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.“

„Sina ära naera mu kaela ega jalgu,“ ütles Juss nüüd värisevail huulil, „ega ma ise neid põle teind.“

„Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?“ küsis Mari.

„Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu,“ ütles poiss endise tõsidusega.

101