Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/118

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


suuga naerma, nii et piip hambust porri kukkus, kuna Pearu suure häälega vandus:

„Kes kurat seda on teind!“

„Mitte kurat, kallis naaber, vaid jumal ise: tema ei võind sinu verist ülekohut sallida ja lasi veel endal tammi lõhkuda,“ vastas Andres naabri vandumisele.

„Küll ma sinule ja su jumalale näitan!“ ähvardas Pearu. „Saadana silmamunad!“

Vesi polnud nähtavasti mitte väga ammu jooksma pääsenud, sest teda oli tagavaraks veel küll ja vool tugev. Pearu katsus ühes suvilisega veele takistust teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus ja veel tugevam tamm.

Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi tehes, sest ta teadis, et vaevalt suudavad nemad suvilisega kahekesigi Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest oli naernud ja kus kraavid veest juba tühjad olid, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.

Õhtul, kui karja-Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul:

„Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?“

„Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,“ vastas poiss. „Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.“

„Kas siis sina?“ imestas Andres.

„Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.“

„Hoia sa oma nahk!“ ütles Andres nüüd tõsiselt. „Kui ta teada saab, tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.“

„Ääh!“ tegi poiss. „Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu, kummal paremad jalad.“

118