Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/162

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ta perenaist otsima. Ka sauna-Mari mõtles nõnda ja millegipärast käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi pussiga torganud. Nagu oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmus, et nüüd võib ta sauna oma Jussi juurde minna. Väikest Andrest vaadates, kes parajasti rinna otsas rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid Mari silmad vett täis. Niisugune hale süda oli tal.

Aga Andres tuli mõne päeva pärast Vargamäele tagasi, ilma et midagi oleks öelnud või teinud, mis oleks lasknud ühte või teist oletada. Ainult tööd hakkas ta endise hooga murdma, ei andnud armu endale ega teistele.

Jõuluks oli nõnda, et sauna-Juss läks kirikusse esimesel pühal ja mangus ka Marit kaasa minema. Aga Maril polnud võimalik, sest kuhu panna või kelle hooleks jätta kaks väikest last. Nõnda läkski Juss üksinda, läks jala ega võtnud peremehelt hobust, kuigi see pakkus.

Keskmise püha hommikul hakkas Andres ise kirikusse asutama ega olnud tal kedagi, kes oleks toonud aidast riided tuppa sooja, andnud puhtad sokid või seadnud kaelarätti ja salli. Polnud parata, sauna-Mari pidi seda tegema, nagu oleks ta tõeline perenaine Vargamäel. Aga kui Mari parajasti seda tegi, ütles talle Andres:

„Mõtlesin, et kui õige sina tuleks ka, oled niikuinii ööd-päevad nagu ahelas, saaksid end vähegi lahutada ja hinge tagasi tõmmata.“

„Mina nüüd,“ ajas Mari vastu. „Kus siis lapsed?“

Aga endal hakkas süda nii hullusti peksma, ei tea, kas suure rõõmu või hirmu pärast.

„Laseks saunatädi alt üles tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka hakkama saa,“ arvas Andres.

Mari ei lausunud sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse ja istub Andrese kõrvale saani, mille seljatagusel on ilusad suured roosid – Mari oli neid nii mõnigi kord imetlenud –, tegi ta otseteed keeletuks.

„Kas sa ise tahaks tulla?“ küsis Andres. „Täna ilus pehme ilm…“

162