Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/173

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Tule täna, tule praegu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina üksi änam sauna ei lähe.“

„Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad, räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.“

„Ära jää peremeest ootama,“ mangus Juss. „Ära räägi änam temaga, tule koju.“

„Ei, Juss,“ vastas Mari kindlasti. „Enne peremeest ei tule, tee, mis tahad.“

Juss istus ja langes ikka enam kössi. Viimaks oleks ta nagu mingisugusele otsusele jõudnud, ta tõusis püsti ja küsis kõlatul häälel:

„Kas sa siis tõesti täna ei tule, Mari?“

„Praegu mitte,“ vastas Mari. „Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.“

Juss kobis uksest välja. Mari ei saanud muidu, kui pidi natukese aja pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve õhtupimeduses mustendas. Nõnda võis Mari rahuliku südamega tuppa tagasi minna.

Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu oleks sel midagi viga. Ta läks otseteed tagakambrisse ja kutsus ka Mari sinna. Seal laskis ta oma parema jala saapa otsast ära tõmmata, käskides Marit seda ettevaatlikult teha.

„Ui aeg!“ hüüdis Mari kohkunult, kui ta saapa jalast oli tõmmanud. „Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.“

„Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve. Pea, risu, põle ju üsna selge, sellepärast,“ seletas Andres ja lisas juurde: „Võta kapist piiritusepudel, vaata seal all, pahemat kätt, panen õige seda peale, see parandab.“

Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega pesta, seisis Mari juures ja imestas:

„Just kui pussiga löödud!“

„Eks ole,“ kiitis ka Andres naeratades, „just kui pussiga löödud. Pagan teab, kuhu otsa ma seal kukkusin,

173