Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/174

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad juba välja sulatand. Hea, et silma ei juhtund, oleks eluks ajaks pimedaks teind… Aga küll piiritus ta varsti parandab, sest põle midagi. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, kiva ja kända nad ei puutu… See pagana viin, põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi all, aga seal ta nüüd on…“

Kui haav kinni oli seotud, laskis Andres endale kasuka kätte anda ja võttis sealt taskust saiad ning kompvekid ja ladus nad lauale, öeldes ise Marile:

„Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest… Ei oleks mina seda uskund, et mina sinu pärast pean kinni istuma ja nõnda oma jalga veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.“

„Peremees, ää räägi nõnda, see on kurjast!“ vastas Mari paluvalt.

„Kui kurjast, siis kurjast,“ ütles Andres, „aga perenaiseks tahaks sind ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.“

Mari hakkas nutma, sest mis muud oleks pidanud ta tegema. Sai ei läinud tal kurgust alla, käis suus ringi. Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab talle pihku, kui see homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega, sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril kipub kõik üle pea kasvama.


XIX

Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema Jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas.

Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev, ja kui Mari ka siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, see polnud talle endalegi hästi selge, vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada.

Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes oli kiusanud teda varemaltki Mari pärast, nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei

174