Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/194

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


polnud kunagi viisiks selle toimetuse pärast sulast äratada, ehk olgu siis, et mõni ise peremehele appi tuli.

„Kas peremees tahab süüa ka?“ küsis Mari kambris.

„Las olla pealegi, eks ma hommikul söö,“ vastas Andres. „Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas on ka magus.“

Andres rääkis niisuguse hääle ja tooniga, et Maril tuli millegipärast meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna Juss ise nöörist kinni hoidis.

Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.

„Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,“ ajas Mari vastu.

„Mis hilja,“ ütles Andres. „Midagi ei ole hilja.“

Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres tal äkki ümbert kinni, nii et Mari pidi ehmatusega pudeli põrandale pillama.

„Peremees, lase lahti, ära jända!“ palus Mari.

„Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt mõelnd, juba Jussi päevil. Ma olen ju küll oodand. Täna on mul nii hea meel, et tahan ka sinule head meelt teha: hakka mul perenaiseks, päriselt kohe, laste emaks ja kõik. See niisuke üksinda virelemine põle ka midagi väärt.“

„Lase lahti, peremees!“ palus Mari.

„Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,“ vastas Andres.

„Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,“ rääkis Mari.

„Nähku,“ arvas Andres, „ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile on ju uut ema tarvis.“

„Mõni teine kord,“ palus Mari.

„Mis see teinegi kord parem on,“ vaidles Andres vastu.

„Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,“ põhjendas Mari.

„Arvad, et ma olen purjus?“ küsis Andres. „Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Praegu olen päris kaine, ainult meel on nii rõõmus, et ma ükskord selle Pearule sain ometi näidata.“

194