Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/198

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mul meelde ja siis ei saand änam jääda, pidin tulema,“ rääkis peremees.

Mari ei joonud pudelist. Ta istus muidu Andrese põlvel, istus, nagu oleks tal nutt varaks.

„Miks sa nii tõrges oled?“ ütles Andres. „Kas sa siis mulle tulla ei taha või?“

„Ma ei tea, peremees, mis see on,“ vastas Mari.

„Ikka see Juss sul oma surmaga meeles?“

„Võib-olla. Juss ja kõik. Nii imelik on. Nagu õudne, ajab hirmu peale,“ seletas Mari.

„Ära karda,“ julgustas Andres. „Juss ei või änam midagi ei sinule ega minule ega meie temale. Mis on, see on. Minul suri Krõõt, sinul Juss, kahekesi oleme järel.“

„Aga lapsed?“ küsis Mari.

„Lapsed,“ kordas Andres nagu mõeldes. „Mis siis lastega ikka on? Meil mõlemal on ju lapsed. Las nad olla siis meie lapsed, kasvatame nad üheskoos ülesse, leiba Vargamäel jätkub ju. Kõik olgu ühesugused, minu ja sinu lapsed, kõigil ühed õigused.“

Maril tõusid jällegi silmad vett täis: tema lapsed saavad perelasteks!

„Ää nuta, Mari,“ lohutas peremees ja surus teda endale vastu rinda. Pisarad hakkasid täna Andrese südamesse kinni, ehk ta küll kadunud Krõõda pisaratega nõnda oli harjunud, et ta neid mikski ei pannud, nagu oleksid nad üsna harilik nähtus naiste elus.

Andres võttis Mari käest viinapudeli ja pani selle tagasikätt pingi alla. Siis võttis ta naise sülle, tõusis püsti ja tahtis üle läve kambrisse astuda.

„Mitte, peremees!“ palus Mari härdalt. „Mitte täna! Mitte!“

Aga Andres ei kuulanud. Ta vastas ainult:

„Sa saad ju Vargamäe perenaiseks, sinu lapsed saavad perelasteks.“

Keegi polnud neid sosinal öeldud sõnu kuulamas ega keegi polnud nägemas, kui Vargamäe Andres sauna-Mariga üle läve tagakambrisse astus. Ei olnud ka järgmisel hommikul sellest sündmusest muud märki järel kui viinapudel eeskambris pingi all, aga sellegi korjas Mari ja pani tagakambrisse kappi, enne kui läks palgalisi äratama.

198