„Eks oli ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,“ vastas Mari.
„Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?“ küsis Andres.
„Mis sest teisest tüdrukust,“ tõrjus Mari vastu, „ega tüdruk perenaise muret vähenda. Tööga saan isegi toime.“
„Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,“ lausus Andres nõutult. „Eks sa laula ka vahel, lapsedki kuulevad, ei jää teised tummaks, kui suureks kasvavad.“
Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.
Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud tal uneski pähe, et Lullu lorilaul võiks olla Maril kirstu põhjas, kust ta Vargamäele nukrat meelt külvab. Aga Andresele tuletati asja meelde, soendati nii-öelda uuesti üles. Soendajaks oli Oru Pearu kõrtsileti ääres. Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik:
„Kuulge, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul peate? Hakkate viimaks intressa nõudma. Jooge ta maha või võtke tagasi.“
„Palju seal veel on?“ küsis Andres.
„Ligemasti pool tervest summast,“ vastas kõrtsmik. „Kas võib anda?“
„Tehke ots lahti,“ käskis Andres ja lisas juurde: „Oru Pearu laseb kõigile anda.“
„Oru Pearu ise seda solki ei joo,“ ütles see. „Mina maksan omast taskust.“
Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile.
„Saaks võerast rahast lahti,“ ütles kõrtsmik andes.
Kui kõik juba parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna üsna kaine oli:
„Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?“
„Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,“ vastas Andres.
„Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?“ küsis Pearu irvitades.
