Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/224

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


jäi ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.

Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli. Nimelt sündis Maril Andresega esimene laps, ja pealegi veel poeg. Andres ei öelnud küll midagi iseäralikku, aga Mari märkas tema pilgust ja näoilmest, et ta on pojaga rahul. Sõnagi kulutamata mõistis naine, et ta poja tõttu mehe silmis on võitnud. Ainuke, mis Marile muret tegi, oli see, et poiss oli nääpsuke ja nõrgake. Päris ime kohe: Jussi lapsed olid hoopis tuiakamad, ja ometi – mis oli Juss Andrese kõrval. Laps oli juba mõne kuune, kui Mari julges sellest Andresegagi juttu teha. Aga see lohutas ema, öeldes:

„Pole viga, peremees kasvab ees terve ja tugev, Innu võibki nõrgem olla. Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss, saab koolmeistriks või kirikuõpetajaks.“

Mari naeris rõõmu pärast, et Andres nende esimesest pojast nii suuri asju räägib. Aga mitte ainult Andres ise ei rääkinud nõnda, vaid ka poisi ristiisa Hundipalu Tiit. Tema ei läinud kunagi Vargamäelt muidu mööda, kui astus ikka kas või silmapilgukski sisse oma ristipoega vaatama. Need külaskäigud tõid Marile palju rõõmu, sest Hundipalu Tiit oli kõrvenurga arukamaid ja lugupeetavamaid mehi. Tiiduga juttu ajades kasvas Mari nagu saunast ikka kaugemale ja nihkus aegamööda tõeliselt kohaomanikkude õhkkonda.

„Hoia aga teda hoolega,“ rääkis Hundipalu Tiit Marile. „Tarkuseks põle rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast kord õpetatud mees saab, siis pistab ta meid kõiki ühes meie suure rammuga kotti. Ja Vargamäe peaks ometi jõudma ühtegi poega koolitada, kas või Tartu suurkooli saata.“

Mari säras õnnest niisuguseid sõnu kuuldes. Küll ei mõistnud ta kõike, mis Hundipalu Tiit rääkis, aga nii palju taipas ta ometi, et räägitakse millestki suurest ja ilusast, millestki peaaegu võimatust, mis ülendas nagu teda ennastki pisut selles Vargamäe igapäevsuses.

224