Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/241

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Olgu,“ ütleb Liisi, „aga mina ei usu, et nad toovad. Nad muidu ütlevad, et meie nii rumalad oleks ja neile kannaks. Mina änam ei vii.“

„Aga sa ju lubasid,“ ütles Maret.

„Mis sest, aga näe, ei vii.“

Maret ei saa ega saagi aru, kuidas küll Liisi võib lubada ja siiski mitte teha. Tema on lubanud ja tema kannab.

„Miks Liisi änam ei kanna?“ küsib Joosep.

„Liisi ei taha,“ vastab Maret.

„Miks? Ta ju lubas,“ ütleb Joosep.

„Liisi ütleb, et teie ei too meile saepuru ja laastu kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama, sellepärast,“ seletab Maret.

„Meie toome tingimata,“ ütleb Karla. „Kuda siis muidu saab.“

„Aga mineval suvel varastasime rukkitalgute ajal ema järelt nisuleiba ja tõime teile, aga te kätte ei toond, lubasite muidu,“ seletab Maret edasi.

„Ah sellepärast siis Liisi ei kannagi?“ küsib Joosep.

„Just sellepärast,“ ütleb Maret.

Poisid peavad tasakesi aru ja Maret vahib neid läbi roigaste. Viimaks ütleb Joosep:

„Meie ema tegi odrakaraskit, puht-hapupiimaga, ise sõtkus. Kas tahad, me lähme toome seda teile ema järelt?“

See on tähtis teade. Maret peab sellest Liisile sõna viima.

„Oodake!“ hüüab ta läbi roigaste poistele ja jookseb ise koju Liisi juurde, kes laastude ja saepuruga on kibedasti ametis.

„Joosep pakub nisuleiva eest odrakaraskit,“ räägib Maret lõõtsutades Liisile, sest hing kipub kurku kinni jääma. „Puht-hapupiimaga tehtud, ema ise sõtkund.“

Liisi ja Maret jooksevad kahekesi aia äärde. Seal lepitakse odrakaraskis lõplikult kokku.

„Kas siis tood meile veel saepuru?“ küsib Joosep Liisilt.

„Siis toon,“ ütleb Liisi.

„Ja usud, et me kanname kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama?“ pärib Joosep edasi.

241