Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/242

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Jah, siis usun,“ kinnitab Liisi.

Nüüd jooksevad Oru poisid omakorda koju: nad lähevad vaatama, kas saaks ema järelt odrakaraskit võtta.

Ka Liisi ja Maret lähevad toa juurde ja nad on üpris õnnelikud, sest kõik nende hingelised kahtlused on kõrvaldatud. Nad istuvad haopinu taha päikese paistele, sest siit on hea näha, millal Oru poisid odrakaraskiga tulevad.

„Kui aga teised enne söönd ei saaks!“ ohkab Maret.

„Ei nad saa,“ lohutab Liisi. „Pea’s nad jooksevad.“

Pikisilmi ootavad tütarlapsed, aga poistest pole kippu ega kõppu. Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema, et süüa ja siis oma harilikku töösse asuda – Indrekut karjatama, kes juba igale poole ronib ja kõik endale kaela kisub, nii et asjad aina kolisevad. Muidugi, Maret võiks ju vahetevahel aiaaugule joosta, aga kui isa on seinal, siis on see võimatu.

Nõnda kulub aeg õhtuni. Liisi arvab, et Oru Joosep ja Karla neid jällegi on petnud, nagu nad seda tegid juba mullu suvel. Aga õhtul, kui mehed tuppa on läinud ja kui Liisi ja Maret uusi laastu- ja saepuruhunnikuid tõttavad üle vaatama, kostab piiriaia poolt vile. Nagu elus jumalavälk pistavad tütarlapsed aia äärde. Teisel pool aeda kohmetanud mullal kükitab Karla.

„Säh, siin on karask,“ pistab poiss käe läbi aiaaugu. „Joosep ei saanud tulla, mina pean kohe minema.“

Ütles ja pistis kodu poole, niipalju kui jalad võtsid.

„Näed nüüd,“ ütles Maret, nagu tahaks ta Liisile tema kahtlust ette heita.

„Ikka tõid,“ vastab Liisi ja murrab karaskitüki pooleks.

„Katsu, kui hea,“ kiidab Maret ja mugib kõigest jõust.

„Meie nisuleib oli mullu ka hea,“ vastab Liisi.

Nõnda mugivad nad ruttu ja ruttu, kuna karask paiguti hammaste all ragiseb, sest tooja käed olid mullased ja mulda puutus karask ka läbi aiaaugu tulles.

„Kas hoiame teistele ka?“ küsib Maret, mõeldes Annit, Annut, Jukut ja Katat, sest Indrekut ei loe nad veel eneste hulka.

242