Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/296

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mängimiseks; mis tirelit ma sealilmas löön, seda ma ei tea.“

Ütles ja tormas suure mürinaga uksest välja, nagu oleks mõni paha vaim talle sisse läinud. Nõnda ei saanudki Mari teada, mis Andres oma sõnadega mõtles. Ometi käis hirmuvärin tal kogu kehast läbi. Üks mõte ei tulnud aga Maril mitte pähe, nimelt: kas Andres isegi praegu õieti mõistis, mis ta oma sõnadega mõtles? Ähvardus oli ehk ainult ähvardus, esiotsa alles ilma sisuta. Andres tundis ehk ainult, et kauemat aega ei suuda ta olevat seisukorda välja kannatada ja nõnda peavad Vargamäel halvad päevad tulema. Juss oli ju elusalt päris tubli poiss, seda Andres ei salanud, aga surnult ei pidanud ta temast kuigi suurt lugu. „Mõne mees ka, kes enda püksipaelaga kuuseoksa riputab,“ oli Andres millalgi öelnud. Andres arvas, et ennem oleks võinud ta tema, Andrese, tol korral tappa, kui iseendale seda teha. „Inimene põle ometi iseenda koer,“ lausus Andres teinekord, „kuis ta siis endale läheb silmust kaela panema.“ Ja nüüd tahtis ometi see „iseenda koer“ Vargamäel valitseda. See tegi Andrese pööraseks.

Et Andrese ja Mari vahel sel korral kõik selgusetuks jäi, siis algasid neil tumedad päevad, mille vari langes kogu elule ja olule. Kuude, võiks öelda isegi aastate kaupa kestis see nõnda. Lapsedki aimasid, et isa ja ema vahel oleks nagu midagi juhtunud, aga mis nimelt, seda ei teadnud keegi selgesti. Pikkamisi harjuti selle olukorraga ja sulane ning tüdruk arvasid, et niisugune peabki peremehe ja perenaise vahekord olema Vargamäel. Igaühel omad asjad ja mured, pole muud, kui pusi hommikust õhtuni teineteise kõrval. Ära poe teise hingele kunagi üsna ligi, see võib sind temast sootuks eemale peletada.

Rühmati tööd, niipalju kui oli jaksu, sest töö oli lõpuks ainuke õige ajaviide, aja tapmine, ainuke tõsine lohutaja. Mari tegi, mis võis, et surnuid, eriti aga just Jussi unustada ja et täie teadmisega oma uuele elule anduda, aga ometi ei saanud ta Jussist öösel ega päeval rahu. Öösel oli isegi hullem kui päeval, sest unes ilmus Juss sagedasti nii kohutavana, et Mari ärkas Andrese kõrval külmas higis. See kas ei märganud tõepoolest

296