Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/370

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ka rohu ja sambla ning kogu pesamätta, sest igal pool on selle roa lõhna ja maiku, kui keelega limpsida ja ninaga nuusutada. Kõik võib siin ajalikus elus anda juba ainult selle lõhna eest, oma elugi võib vabatahtlikult jätta, kui aga saaks päästa tedrepesa oma selge arusaamise järgi. Ja Pollo olekski viimaks oma elu tedrepesadele ohvriks toonud, kui mitte poleks juhtunud tulema see rumal ja mõttetu Liisi ning Joosepi armastus, mis tõi koera nina alla kurja rebasekaku.

Seda kõike teab Indrek väga hästi ja sellepärast mõistab ta, et pole mingit mõtet Riia kassile katsuda kere peale anda. Kassil on tedrepesa suhtes tingimata sama maailmavaade ja põhimõtted mis Pollolgi, ja kes võib nende vastu midagi. Indrek mäletab nii selgesti, kuidas ta ükskord väikesena talveõhtul unest ärkas – soojas lõõrinurgas oli ta istukil magama jäänud –, sest luust ja lihast lõikas läbi mingisugune kole hääl. See oli nagu inimese hääl, nii kole oli see läbi une. Silmi lahti kiskudes nägi ta, et pole midagi muud kui aga nende oma vana hallivöödiline kass, kes ripub sabapidi ülal sahvri ukse vahel, ja ema peksab teda: vana kass oligi see, kes nii koleda inimesehäälega karjus. Indrek ei saanud tol korral muidu, kui pidi kaasa karjuma – veel enne, kui ta asja õieti taipaski, sest tal oli äkki tundmus, nagu oleks temagi ühes kassiga sabapidi sahvriukse vahel, kus pole enam muud teha, kui aga koledasti karjuda. Kui kass siis oma jao oli saanud – ja see jagu jäi Indreku kaasakarjumise tõttu ema arvates väiksemaks kui õigus –, tuli ema poissi vaigistama ja ütles:

„Ää nuta kassiroju pärast, kass tegi kurja, ajas viietoobise kausi klimpide ja sealihaga ülalt laudilt maha. Uus kauss oli – tead, see roosidega, mis ma hiljuti nadikaupmehe käest võtsin, ja setu mul suurt kaussi oligi. Klimbid tahtsin teile hoida, külmalt head võtta teised, aga kõik sittas teine, raisk, ära. Hiiri kõik kohad täis, aga neid, mädand, ei viitsi teine püüda, muudkui sahvri kausi kallale. Sellepärast peksin, et ta teaks.“

„Ema, ää änam teda peksa, tal nii kole hääl, karjub nagu mõni inime,“ rääkis Indrek.

„Ega ma änam,“ lubas siis ema. „Ei ta nüüd änam sahvri lähe, mäletab seda keretäit.“

370