„Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?“
Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles:
„No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.“
Alles nüüd kobis Mari mehe kõrvale sängi, kus ta enam hommikuni silma kinni ei saanud.
✻
Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste südames, et rõõm oli lahkunud mitte ainult isadest ja emadest, vaid ka vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata, naerda ja lõõritada seal. Aga ta tegi seda „suurte ja vanade“ salaja, sest need ei armastanud enam rõõmu.
Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama minna, sest kõik kohad olid hullu kõla täis. Nagu oleks keegi seisnud Vargamäe kõrgemal tipul vanade pedakate all ja kõvasti-kõvasti pasunat puhunud – nõnda kostis see, mis Vargamäel sündis, teistele soosaartele ja välimaa nurkadelegi. Liikus jällegi käest kätte ja suust suhu mingisugune inetu ja ropp laul poiste keskel. Aga seda laulu lugesid ka tüdrukud hea meelega (häbi pärast muidugi salaja), sest polnud tõsisemat ja otsekohesemat rõõmu, kui et ometi kord oma silmaga näha, kuidas Vargamäe tüdrukutele lausa puhast tõtt öeldakse. Tänini olid poisid ikka Vargamäe tüdrukute sabas olnud, sest neil olid laulmiseks heledad hääled ning rääkimiseks ja naermiseks suud parajal kohal, aga mingu nüüd veel. Nüüd teavad kõik, mis loomad seal Vargamäel elavad. Nõnda siis tekkis Vargamäe murest ja pisaraist ümberkaudseil väljamägedel nii mõnigi rõõmulill. See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil.
Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor
