Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/421

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mitte Mari õigel ajal vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud:

„Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!“

Mari hääles, silmis, näoilmes ja kogu seisangus pidi küll väljenduma kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette seisma jäänud. Liisi keha oli vallanud mingisugune tuimendav ning oimendav kramp ja temale näis üsna ükskõik olevat, kas silita teda õrnalt käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et Mari oma meeletusega Andresest võitu on saanud, siis lõi ta keha äkki lõdvaks ja ta langes sängiservale, surus käed silmade ette ja hakkas nuuksuma – niisama kramplikult, nagu ta esiteks seisiski.

„Välja mu majast,“ karjus Andres, „muidu näitan ise, kus meister augu teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla!“

„Andres, pai Andres!“ palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt taipaski ta, millest isa rääkis.

„Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu…“ ütles Andres ja läks mürinal uksest välja.

Liisi ja Mari jäid kahekesi. Ka Mari hakkas nüüd vaikselt ja härdalt nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult:

„Mis siis nüüd saab?“

„Mis ikka,“ vastas Liisi alistunult. „Peab kuhugi minema, ega seia jääda änam või.“

„Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?“

„Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda võib, nagu ta nüüd lõppes,“ rääkis Liisi, „aga me ei mõist midagi välja mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.“

„Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,“ ütles Mari. „Mõni teab, mis siis Pearu teeb, ja kes selle pere-eidegi hinge näeb.“

„Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,“ arvas Liisi.

„Kuule, mine õige parem sauna,“ ütles Mari. „Ega isa sind sealt ikka tule välja ajama ja pärast ehk annab

421