Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/423

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kunud enam. Ajaviiteks punus ta peresse pastlapaelu, tegi marja- ja kartulikorve, veistele lõõgu, heinavõrke, luudi, lusikaid ja kulpe ning muud tarvilikku kribu-krabu. Materjali pidi talle muidugi kätte viima, sest tema ise ei pääsenud sellele enam järele.

Puuduse pärast poleks Madisel olnud vaja kätt ega jalga liigutada, sest suure töö ja kokkuhoidmisega oli tal aastate kestel paarsada rubla järele jäänud, mis seisid Mäe Andrese käes hoiul. Madis oli nii mõnigi kord Andresele öelnud, et ega tema seda raha tagasi tahagi, kui aga tema surmani võiks sauna jääda ning kui ka tema eide eest pärast Madise surma oleks muretsetud. Ka ei tahaks tema, Madis, et tema ise või tema eit ükskord Vargamäelt lahkuksid nagu vallasandid või kerjused, vaid neil peaksid olema nagu kord ja kohus matused ja neile peaks mõlemale löödama kahe kellaga, nagu oleksid nad elanud ja surnud täieõiguslikkude inimestena. Kui Andres selle kõige eest tahaks hoolitseda, siis pidagu need paarsada rubla rahulikult endale.

Andresega julgeb Madis kui mees mehega rääkida, sest ta on tähele pannud, et Andres oma sõna ei söö. Sellepärast peab Madis Andresest lugu. Tema vanema tütre Liisigagi räägib ta nõnda, nagu oleks tal tema vastu lugupidamine. Ja kui see teda vahel aitama tuleb, räägib ta temale krägisedes:

„Vanad vedrud ei paindu änam. Ja valutavad teised, mädandid! Aga eks nad siin Vargamäe kraavidel ikka selle pealopsu saand, kus mujal. Jajah, Vargamäel, ei kusagil mujal! See sööb veel mõne teisegi mehe luud-liikmed, ei minul üksi. On enne söönd ja sööb ka edaspidi. See sööb kõigi luud-liikmed, ei tema himu muidu täis saa. Seal ta on nüüd see lepikualune: kas sinna vähe on kraavi kaevatud, aga on ta nüüd kõva ja kuiv? Äh, äh, äh! Eks mine katsu, kui kuiv ja kõva ta on. Millal käis Andres viimati seal oma lehma rükkimas? Eks see olnd ju alles mullu kevadel. Ja kui mitu aastat on ta juba seda sood siin kuivatand ja kraavitand? Oma paarkümmend tugevasti. Nojah, mina olin siis neljakümnene, kui me väljal rammukatsumiseks kivi tõstsime. See oli nimelt Pearu pärast, Andres tahtis teada,

423