Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/425

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Mis mina nüüd, aga hull on selle asjaga küll,“ lausus Liisi, kuna tal endal silmad vett täis tulid.

„Mina olen küll arvand ja rehkendand,“ rääkis Madis, „aga ei leia kedagi muud kui aga piibel. Sest vaata, laps: käsk ütleb, et sina ei pea oma jumala nime ilmaasjata suhu võtma. Aga ehk ei pea ka jumala sõna liig sagedasti suhu võtma? Seda olen mina arvand ja rehkendand. Jumal on inimesest kangem ja eks siis ole kangem ka tema sõna. Ja kui nüüd nõrk inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed ära. Mitte et jumala sõnad oleks halvad, vaid nemad saavad halvaks, kui inimene nad ühtepuhku oma suhu võtab. Kui jumal ise oma sõnu nõnda loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvale on nad liig kanged. Nii kui mõni kange viin, ütleme puhas piiritus. Ja kes on harjund piiritusega, sellele teine viin polegi änam viin ja tema ei pane teda mikski. Samuti ei pane need, kes jumala kangete sõnadega harjund, änam inimeste sõnu mikski. Aga ütle nüüd ise, mis asjaga tahad sa inimese südant pehmendada, kui sõnad änam tema peale ei hakka? Ma mõtlen nimelt ajaliku inimese sõnu, sest kaugele sa siin ilmas ja elus jumala kangete sõnadega ikka pääsed. Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei pand, sest tema oli nii väga kangete piibli sõnadega harjund. No mis me võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust? Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid kõik õigus oli tema käes. Aga kudas sa siis siin ilmas elad, kui sul änam sugugi õigust ei ole.“

„Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,“ ütles nüüd Liisi. „Ja emal ka ei ole, õigus on kõik isa käes.“

„No seda minagi,“ oli Madis nõus. „Meil oli oma isaga niisama. Tema ütles meile ikka, et tema ei või meile õigust anda, sest see käib pühakirja vastu, aga mis inime see siis on, kes elab pühakirja ja käsusõnade vastu. Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie armastuse mõeduks. Aga

425