Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/486

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


ülejäänud võsuke. See oli oma nurga kõige peenem ja rikkam tüdruk ja tema kuulsus ulatus mõnest kohast isegi üle kodukihelkonna piiride. Tema oli linnas õmbluskoolis käinud, vuristas tagakambris masinat ja purssis isegi mõne sõna saksa keelt. Teda ei hüütudki ei tüdrukuks, piigaks ega neiuks, vaid Kassiaru „mampsliks“. Ja et ta iseend väga peeneks ning uhkeks pidas, siis oli talle tema saksa keele pärast nimeks pandud „komm essen, koerajalg, vas vilkstu, vasikajalg“. Nimi oli igapäevaseks tarvitamiseks liiga pikk ja sellepärast sai temast lühendatult „koeravasikas“. Ilus see nimi niisugusele peenele mamslile just ei olnud, sest ta käis mõnikord kirikus saksa jutluselgi, aga kes sellest hoolis, kui kadedus ja viha Kassiaru Maali vastu olid nii suured. Maali isegi teadis, et poisid ja tüdrukud teda nõnda nimetavad, ja millalgi oli tal sellest Vargamäe Andresegagi juttu.

„Tahate, ma keelan selle ära,“ ütles Andres Maalile.

„Nemad nüüd keeldu kuulavad,“ vastas Maali uskumatult.

„Kui mina ütlen, siis peavad nad kuulama,“ kinnitas Andres.

„Mul ükskõik,“ vastas Maali nüüd nipsakalt ja pöördus kõrvale, sest temale ei meeldinud Andres, kel polnud maniskit ees ega kamasse jalas. Oleks Andres palja maniskigi kaela pannud või rinnapealsegi ette seadnud, kuigi ilma lipsuta, ikkagi oleks see peenem ja moodsam olnud kui lihtne rätik. Aga Andres ilmus Maali ette, nagu oleks ta mõni viimane sulaspoiss või nagu oleks Maali mõni karjatüdruk.

„Siis olgu Kassiarul koeravasikas edasi,“ ütles Andres haavunult.

„Ja Vargamäel karuköhmis,“ vastas Maali väga peenelt, sest nõnda hüüti külas Andrest.

Sest saadik tundus nende vahel vaenu, nagu oleksid nad päris vihased kohe. Aga tõepoolest polnud Andres Maali peale kuigi vihane, ta tegi ainult, nagu oleks ta, kuna oma südames mõtles ta hoopis teisiti. Maali ei teadnud muidugi sellest midagi, aga sel suvel sai ta sellest pisut aimu. Sest kui nad ühelt tantsupeolt koju läksid ja silmapilguks kahekesi jäid, ütles talle Andres:

486