Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/487

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Teie mullu suvel ei taht, et ma neil selle koeravasika ära keelan, aga seda ma ütlen, et kui teie minu kroonuteenistuse ajal mehele lähete, tulen ma koju ja löön teie mehe maha, ükskõik, kes ta on. Mind saadetakse siis Siberi, aga las saata, maha löön teie mehe siiski, see on kindel.“

Nõnda ütles Vargamäe noor Andres Kassiaru Maalile jumalagajätmisel ja läks minema, ehk küll Maali täna veel heameelega oleks Andrese juttu kuulanud, sest talle meeldis, et see tema mehe lubas maha lüüa ja siis Siberisse minna. Manisk ja kamassid ei tulnud Maalil nüüd põrmugi meelde, sest jumalaga jättes oli ju päris pime. Pealegi mõistis Maali väga hästi, et neid ehteid pole mehe mahalöömisel kuigi hädasti tarvis, võib ka muidu.

Vargamäe vanale Andresele ei meeldinud, et tema esimene poeg käib küla vahel ja lausa teel nõnda möirgamas ja hirnumas, aga tema ei võinud sinna parata, sest poeg ei hoolinud isa arvamistest kuigi palju. Pojal olid omad arvamised ja tõekspidamised ning nende järgi pidi ta nõnda küla vahel häälitsema. Poeg arvas nimelt, et iga loom võib oma häält tõsta ja tervele ilmale kuulutada, miks ei peaks võima seda teha siis inimene, liiatigi veel Vargamäe noor peremees, kelle vastu ei saa ümberkaudu keegi.

Niisugused arvamised tekkisid noorel Andresel juba varakult, veel Liisi ja Mareti kodus olles. Õed ehk olidki need, kes vennas niisugused arvamised tekitasid, sest nemad teadsid ja mäletasid, et kui Vargamäel teenisid alles võõrad sulased ja tüdrukud, siis kolasid need alati öösel mööda küla ringi. On siis nüüd omad lapsed halvemad, et nemad seda teha ei või? Miks peab oma last rohkem kinni hoidma, kui ta minna tahab?

Noor Andres jõudis otsusele, et tema pole kuidagi halvem, kui olid palgalised, ja sellepärast peab võima käia, nagu käisid needki. Tema peab võima rohkem käia, sest isa ju ise ütleb alati, et poeg teeb tööd kolme mehe eest: nõnda peaks võima siis poeg ka kolme sulase eest külas käia ja teel ning vainul möirata.

Isa noomimised, olgu kas või pühakirjaga, olid Andresele nagu hane selga vesi. Oma pojaga oli Vargamäe

487