Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/518

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


kellegi tähelepanu, nii väga ollakse sellega harjunud. Oli nagu jumalast seatud püha kord Vargamäel, et ema kõnnib ikka nukra, isa tõsise ja tusase näoga, kuna aga laste suust kostab aina naerukisa ja muretu vada, niipea kui nad kuskil silmapilgukski ninad kokku pistavad.

Ümberkaudu ei tehtud Vargamäe Indreku sõidust suurt väljagi. Ainult Hundipalu Tiit, Indreku ristiisa, kuulnud asjast, tuli otseteed selleks Vargamäele, et oma ristipojaga rääkida ja tema sõiduks oma õnnistust anda. Tiit kõneles Indrekuga vanemate juuresolekul ja ta rääkis temaga kui täie mehega: niisugune lugupidamine oli Tiidul hariduse vastu.

„Ega see palju põleks olnd, kui Vargamäe oma sugurahvale ühegi suurkooli haridusega mehe oleks and,“ ütles Tiit Andresele, korrates seega oma armast ja kulunud mõtet, mis tal juba mõnikümmend aastat vana oli. Aga Tiit kordas oma mõtet ikka veel, nagu oleks see mõni haruldane, suur ja julge mõte.

„Ega see Hundipalulegi liiga põleks olnd,“ vastas Andres nagu vabandades ja vastu vaieldes.

„Muidugi, ega see põleks olnd,“ oli ka Tiit ise nõus ja silitas oma laia halli, peaaegu juba valget habet. „Seda ma mõtlesingi, kui Hundipalu ostsin, et ühe poja saadan ikka suurkooli, aga…“

„Aga põle saat ühti,“ ütles nüüd Mari.

„Põle saat ühtigi,“ kordas Tiit ja laskis käe üle oma suure palja pealae ning silmade käia. „Põle saat ühtigi,“ kordas ta siis ja ohkas. „Põle saat mina ega keegi teine, ka sina, Andres, mitte, aga mina uskusin, et sina saadad.“

„Ma ju nüüd saadan,“ ütles Andres.

„See põle ju see,“ vaidles Tiit vastu. „Indrek on nüüd liiga vana, kuhu ta veel pääseb.“

„Küllap pääsen, ristiisa,“ ütles Indrek.

„Usud sa siis tõesti, et pääsed?“ küsis Tiit.

„Küll näete, et pääsen,“ kinnitas Indrek.

„Kas või suurkooli?“ küsis Tiit nagu õnnenaeratusel.

„Kas või sinna, kui aga tahan,“ arvas Indrek.

Indreku vastused mõjusid Tiidusse nõnda, et tal tõepoolest mõned pisarad habemesse langesid. Andres ja

518