nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas. Sellepärast ütles ta:
„Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.“
„Nojah, ega jumala vastu saa,“ oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda. Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui sõitis vallamaja poole.
✻
Peale nekrutite lahkumist ei tahtnud Vargamäe Andres koju minna, vaid astus korraks kõrtsi sisse vaatama, sest täna pidi siin leiduma võõraid ja tuttavaid.
Tõeliselt polnudki kõrts enam endine kõrts, mis millalgi hiilgavaid päevi oli näinud, vaid ainult õllepood. Aga polnud kõrtsilisedki enam endised mehed. Ülekaalus olid peremeeste asemel sulased, puulõikajad, turbavõtjad, mõisapoisid. Endised mürgeldajad olid vanaks või vaeseks jäänud, neis oli endine õnnis aeg nagu alatiseks surnud. Kogu aeg ja olu oli teiseks saanud, ilma et keegi õieti oleks teadnud, millal, miks või kuidas.
Oru Pearugi oli täna kõrtsis, aga ta ei istunud saksatoas, nagu tal varemalt oli viisiks. Isegi Kassiaru Jaska ei armastanud enam kõrtsi saksatoas istuda, nagu ei armastanud ta ka enam mööda laatu ümber ajada ja hobuseid paristada, kas vanaduse või vaesuse pärast, seda ei teadnud keegi. Saksatoas istusid, õllekorvid laua all, nüüd mingisugused noormehed, kel polnud endisest ajast aimugi. Ka nemad ärplesid isekeskis, aga nende ärplemine oli hoopis poisikese laadi: kas keegi saab enne pudeli õlut joodud või teine timpsaia söödud; kes võib kõige rohkem õllepudeleid kurgust alla kallata, ilma et vaja oleks üle saksatoa ukse välja astuda, ja muud selletaolist. Nagu nende ärplemine, nõnda olid ka selle tagajärjed: saksatoa haisust võis seda sagedasti tunda, ja vähe oli neid, kes seda haisu armastasid.
528
