mees, aga peremeheks on Sass, see lombak, keda üleaedne sõimab köntjalaks. Sass ei tulnd mul kunagi meelde, et temast peaks saama minu järeltulija. Puusärgitegija, kihelkonna kirstumees, see on Vargamäel peremeheks.“
„Oled sa siis Sassiga nii õnnetu, isa?“ küsis Indrek.
„Ei, poeg, ma poleks kunagi uskund, et temast saab sihuke mees,“ vastas Andres. „Ja Maret, see on minu kõige parema südamega tütar, sel on õndsa Krõõda süda. Aga ega siis see pole see, mis ma tahtsin.“
„On ehk hea, et inimene ei saa kõike, mis ta tahab,“ arvas Indrek.
„Seda muidugi,“ oli Andres nõus. „Sinust tahtsin ma kirikuõpetajat saada, või kui mitte seda, siis advokaati ometi, aga nüüd juba hakkan uskuma, et ongi parem, et sinust pole ei ühte ega teist saand. Sest ega kirikuõpetaja poleks ometi tulnd meestele Vargamäe jõest jutlust pidama. Aga näe, sina pidasid ja see aitas, Kassiaru siblis pärast seda nagu kukk kapukates. Kuulus ja kange Kassiaru, see Oru Karla sõber, nõuandja ja eestkostja. Ja kui sa oleks saand advokaadiks, ega sa siis oleks enam minu vanainimese juurde siia suitsusauna tulnd silku sütel küpsetama või kartuleid tulisest tuhast otsima. Ei, siis ma oleks praegu siin sama üksinda nagu minevalgi talvel. Aga nüüd oled mulle seltsiks. Ma olen tähele pand, et vanainimene tahab samuti teiste seltsi nagu lapski, sest inimesest saab vanas eas uuesti laps. Piipugi, raibet, ei kannata teine enam! Piipu ega viina! Oru Pearu ei või, nagu kuulda, enam sugugi viina võtta, läheb kohe lolliks, aga mina ei või piipu tõmmata, hakkan luksuma. Nii me elame, sest hinged on sees. Ja sina, Indrek, tulid minu juurde. Aga sind ma ootasin kõige vähem. Ülepea ei oodand. Nõnda on elus. Ootad, ei tule, ei oota, tuleb.
