Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/135

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuidas sõdides sai kõik tühjaks — vanemad ja ülemad, kuningad ja keisrid, vene keisergi, kellele olin kirikus altari ees truudust vandund — jah, seda nähes ütlesin ma: kõik on tühi, selge tühi, tühi vaimunärimine. Inime on uhke oma tõega, inime on iseennast täis oma õigusega, aga jumala ees ei maksa see midagi. Kus on teie kiidetud pühakiri ja kus on teie õigused, mis te jumalalt saand? Neid ei ole. Neid pole kunagi olnd. Te olete ainult oma inimlikus nõtruses uskund, et nad on olemas, ja olete jumalalt nõudnud, et tema teeks teile teie nõtra usku mööda. Aga jumal ei tee. Jumal tahab rahus elada ja tahab, et ka inimene elaks rahus. Aga inimene ihkab võitlust, oma pühakirjagi on ta mõelnd ainult võitluseks. Noh, siis võidelgu pealegi, mis on jumalal sellega tegemist. Tema laseb oma päikese paista heade ja kurjade peale. Minagi tahtsin võitlust ja tulin selleks Vargamäele. Ma tahtsin linna ehitada, nagu ma oma kanguses suurustavalt ütlesin, aga ei ehitand, kutsusin siia ainult puusärgitegija peremeheks. Seda tegin ma. Sest jumal õnnistas Vargamäe kive, mättaid, pajupõõsaid ja kadakaid samuti nagu mindki, aga ometi võitlesid need minu vastu. Isegi Pearut õnnistas ta samuti kui mind, õnnistas isegi rohkem kui mind, ja ometi oli tema mu vihasem vaenlane. Nõnda teeb jumal ja inimese õigus ei maksa tema ees midagi, õigus ja tahtmine. Mina kaevasin kraavi, et maad kuivatada, aga Pearu tammitas vett, et sedasama maad üle ujutada, ning jumal õnnistas me mõlemi kätetööd. Mina tegin aeda, et loomad põllule ei pääseks, aga Pearu tegi väravaid lahti, et tee oleks vaba, ning jumal oli ka temaga. Mina ajasin põllupeenraid sirgeks, Pearu minu poole kõveraks ja meie mõlemi selja taga oleks nagu jumala ingel seisnud. Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud

135