rohkem kui teda. Jumal on mulle and pika ea siin maa peal, aga ka Pearul on alles hing sees, nagu oleks just tema see, kes peab nägema, kui kaua õige jumal mind laseb elada. Nõnda on jumala ja nõnda inimese õigusega. Jumalale meeldib Vargamäe pajupõõsas samuti kui inimenegi, kes juurib seda pajupõõsast. Ja nõnda see siis sünnibki: põõsas võrsub ja kasvab ning inimene juurib — päevast päeva, aastast aastasse.“
„Isa, sa ei usu jumalat,“ ütles Indrek üsna vaikselt.
„Ei, poeg, mina usun,“ kinnitas isa, „ja mina olen ta ammugi Vargamäe maile tagasi kutsund. Aga ma ei kutsu teda enam sõdima oma õiguse eest, sest minu õigus on inimese õigus ja see on jumala ees tühine asi. Inimese uskki on jumala ees tühine asi. Sest jumal teab ja näeb, et inimene usub oma labidat, millega ta maad kaevab, ja oma kirvest, millega puud raiub, ikka rohkem kui teda, jumalat. Oma loomagi usub inimene rohkem kui jumalat. Ja kui tõtt öelda, siis oma vihameestki usub ta rohkem, teistest inimestest rääkimata. Pearu oli küll üks riivatu inimeseloom, aga ometi uskusin ma päris kindlasti, et minu elu kallale ta salajas ei kipu ja katust pea peal põlema ei pista, aga jumalas pole ma sellegi poolest üsna kindel olnd. Kust mina tean, millal ta kas või oma pikse mulle kaela saadab. Ükskord süütas ta isegi südatalvel kiriku põlema, mis siis veel minust viletsast.“
„Isa, ei mina mõista, milleks sul jumal, kui sa teda niigi palju ei usalda kui Oru Pearut,“ ütles Indrek.
„Poeg, sinus räägib uskmata meel,“ vastas vana Andres. „Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat, aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt, usub ja usaldab ta sind, oma peremeest, või mitte? Ja ütleme, et üks labidas tõesti teiselt nõnda küsiks, kas see puudub siis sinusse, labida
