peremehesse? Ei ju puudu. Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis jumal peaks teada tahtma, mis inimene temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? Ons inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas? Ja milleks on labidal usk inimesesse? Inime tarvitab ju teda, mitte tema inimest. Nõnda ka jumal: tema peab inimest usaldama ja uskuma, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest! Ning kui ta enam sugugi ei usu ega usalda, siis saadab ta oma ingli, et see seisaks ta selja taga, kuni kõik saab sündinud siin ajalikus elus. Jumal usub ja usaldab kõiki inimesi. Ka Pearut on ta usaldand ja on temasse uskund, usub tänase päevani, sest muidu oleks ta ammugi oma ingli läkitand tema selja taha. Miks ta Pearut usub ja usaldab, mina sellest küll oma inimesemõistusega jagu ei saa, aga ma näen, et ta usaldab. Võib-olla on jumal Vargamäel samuti seadnud, nagu sina kraavil: sul on kaks labidat, mättalabidas ja turbalabidas. Kui nüüd inime on jumala kraavilabidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavitöö juures mättalabidaks, mina aga turbalabidaks. Aga võib-olla et ka vastupidi — mina mättalabidas ja Pearu turbalabidas —, sest kes võib teada jumala majapidamist.“
„Kui see oleks nõnda,“ rääkis Indrek, keda asi hakkas juba pisut huvitama, „kui te Pearuga oleksite tõesti jumala kraavilabidad, miks te siis kogu oma eluaja olete nõnda vastastikku vängelnud? Miks te ei elanud rahus, nagu minu labidad kraavil?“
„Vaata, poeg, üks on inimese tööriist, teine jumala tööriist, see on kõik,“ vastas isa. „Nagu jumal kõrgem inimesest, nõnda ka tema tööriist kõrgem inimese tööriistast. Ja selles oma kõrguses teiste tööriistade seas läheb
