vad maha, siis tema näeb ja vaatab. Küllap ta tänavugi jääb seda aega ootama.“
Aga ei, tänavu vana Andres toimis teisiti. Kui oli natukene aega õunapuude all kõndinud, jäi ta seisma, katsus oma aastakümnetevanuse vimma seljas sirgu ajada ning vahtis üles õunapuude latva.
„Indrek,“ hüüdis ta natukese vaatlemise järele, ja kui see ligi astus, näitas ülespoole ja rääkis: „Näed sa seda õiekobarat seal, ühest servast vist natuke roosa teine, kui mu silmaseletus mind ei peta, ma tahaks selle omale saada. Seal kasvavad küll ilusad punased õunad, aga võib-olla mina neid enam ei näe ega söö, las siis saan need õiedki.“
Nõnda rääkis ta, kuna Indrek katsus ronida õunapuuharude vahele, et käsi ulatuks murdma soovitud õiekobarat.
„Onu, las mina!“ hüüdis Elli ja jooksis õunapuu juurde. Ning enne kui Indrek sai ronimisega õieti hakkamagi, oli tüdruk juba õunapuu otsas ja murdis vanaisa näidatud õiekobara.
„Isa, mis sa sellega teed?“ küsis Maret, kes ka ligi astus.
„Ei midagi,“ vastas Andres. „Ma võtan ta muidu niisama sauna juurde kaasa.“
Aga kui Andres hakkas natukese aja pärast mäelt alla minema, pahemas käes õunapuuoks õiekobaraga, paremas kõver kadakane kepp, mille ta ise aastate eest valmistanud, jooksis Elli talle toaotsa järele ja ütles:
„Vanaisa, kas ma saadan pärast onuga väikese purgi alla, kuhu õied võib vette panna?“
„Ei, laps,“ vastas Andres. „Purk võib sauna juures katki minna,“
„Aga õied närtsivad ju nõnda hirmus ruttu ära!“ hüüdis Elli nagu kahetsedes.
