XI.
Kuigi Indrek sai teada, millist tühja ja mõttetut tööd isa tegi, ometi hakkas selle tööind ka temasse, hakkas võib-olla just sellepärast, et ta teadis, kui tühja ja mõttetut tööd tegi isa. Juba järgmisel päeval Indrek läks kraavile ja algas kaevamist. Suurte mättalahmakute all leidus veel külmetist, aga temal ei tulnud sellega kuigi palju tegemist, sest ainult mätaste servad ulatusid mõnes paigas vanasse kraavisängi. Suurem rist oli veega, sest seda oli soos alles liiga palju ja täitis varsti õõnsuse, mis labidas jõudis teha. Aga Indrek ei hoolinud sellest, vaeva sai pisut rohkem näha, kuid nõu kaudu pääses raskusist üle.
Esimesil päevil kordus käte, selja, ristluuga ja kogu kehaga umbes sama, mis mineval sügisel, kui ta oma kraavitööd alustas, aga kõik palju nõrgemal kujul. Oli pisut valu ja vaeva, oli tümmitatud ihuliikmeid, rakkus käsi, aga tööd see ei suutnud takistada. Ta ei jäänud oma valutava keha pärast ühekski päevaks koju lamama ega raisanud sellepärast ainustki töötundi. Päev päeva kõrva läks ta hommikul vara kraavile, kui soos veelompides kõlises alles jääkirmetis, ja ei tulnud sealt enne õhtut.
„Inimeste elu on ikka pisut kergemaks läind, kui ta ennevanasti oli,“ rääkis isa Indrekule öökülmade puhul.
