lihtne, toit lihtne. On töö raske, siis söö kas või puupulki ja kive sisse, ikka seedib ära, nõnda arvas Indrek praegu ja katsus sellekohaselt elada.
Maret oli tahtnud talle lõunaks kraavile midagi järele saata, aga Indrek leppis lõpuks ainult sellega, et saadetagu õhtuks sauna juurde. Nõnda see oli siis jäänudki tänapäevani. Aga hommikuti Elli tuli piimapudeliga, selle Indrek võttis kraavile kaasa. Täna hommikul sauna juurest tagasi tulnud, Elli ütles emale:
„All on seda moodi, nagu ei lähekski see tüdruk enam ära.“
„Ei või olla, mis see onu ta tegema paneb,“ vastas Maret. „Ega ta teda kraavile saa kaasa võtta. Ta käis ju sügisel ka, onu tahab ju ometi teada, mis linnas lastega sünnib.“
„Aga miks ta siis asjad kaasa on toonud?“ küsis Elli. „Tal oli eile ju suur pamp seljas, kui ta tuli. Ja saunas oli kõik tehtud, kui mina sinna läksin, andsin ainult piimapudeli ära ja tulin.“
See pani Maretigi pisut mõtlema. Temal tõusid äkki erilised kahtlused Tiina suhtes: temal tõusid naiselikud kahtlused teise naise suhtes, kes tuleb juba teist korda linnast maale. Ja tahtmatult viirastusid talle venna abielulised viperused ning tema vabatahtlik sunnitöö Vargamäe soos. Kas need asjad ehk ei ole kuidagi ühenduses selle naisega, kes viibib praegu all saunas?
„Küllap pärast kuuleb, mis selle inimesega on,“ ütles Maret viimaks tütrele, lootes vanaisalt lähemaid teateid. Kuid asi lahenes veel lihtsamalt. Ei võtnud pikka aega, kui juba see kahtlustatud inimene tuli ise alt saunast üles ja jutustas Maretile, nii et iga teinegi võis pealt kuulata, kuidas temaga õieti lood on. Jutustas, kuis temale siin meel-
