„Sain toime,“ kinnitas Tiina. „Härra lubas teile öelda, kui küsite, et ma olen korralik ja tubli tüdruk. Linnas ma saagisin ja lõhkusin puidki.“
„Kui vana te olete?“
„Kakskümmend viis juba täis,“ vastas Tiina punastudes, nagu oleks niipalju aastaid häbiasi.
„Ei mina teid nii vanaks võind pidada,“ ütles Sass.
„Mina ka pidasin teid palju nooremaks,“ ütles Maret. „Mina lugesin teid nii Elli kilda — see on varssi kaheksateistkümnene.“
Sellega õieti see „peretellimine“ lõppeski — piltlikult öeldud, hambasse vaatamisega, nagu oleks inimene pisut hobuse tõugu loom. Põllult tagasi jõudnud, ema ütles Ellile:
„Siin ta on, see sinu abi, ära pärast nurise. Tahtsid — said!“
„Kas Elli siis tahtis mind?“ küsis Tiina.
„Ajas kui hull peale, et — ema, võta see, võta ära!“ rääkis Maret.
„Minule Elli meeldis eile ka kohe,“ ütles Tiina.
„Noh, siis katsuge, et läbi saate, nii et mossitamist ei tule,“ rääkis Maret. „Mineval suvel oli alatine häda, ei sobinud teised.“
„Küll meie juba sobime, perenaine, ma ei kardagi,“ kinnitas Tiina ja vaatas Ellile naeratades otsa, kes vastas sellesamaga, nagu oleksid mõlemad leidnud korraga otsitud õnne.
„Noh, mis siis muud, kui minge tooge oma asjad alt üles,“ ütles Maret.
„Ega mul olegi suurt midagi tuua, jätsin enamasti kõik linna, ei jõudnud ju seljas kanda,“ seletas Tiina ja läks mäelt sauna poole, nagu oleks tal kümme paari jalgu all.
