Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/182

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XIII.

Samal ajal, kui vanemaid muljus mure nende laste pärast, muutusid lapsed aina rõõmsamaks, nagu oleks vanemate mure laste rõõmu seemneks. Tiinagi muutus päev-päevalt rõõmsamaks, nagu külvaksid Vargamäe vanad ka tema jaoks rõõmuseemet. Indrek polnud linnas kunagi kuulnud, et Tiina laulaks, ta isegi ei teadnud, kas ta laulda oskab, aga Vargamäel hakkas ta kuulma tema lauluhäält, esiteks ühes Elli häälega, aga pärast ka üksinda. Oli see ilus hääl? Sellest Indrek ei mõtelnud, sellest ei tulnud meelde mõtelda. Õieti ta ei kuulnudki seda kui Tiina laulu, vaid kui midagi, mis elustas mälestusi, sest ka ükskord ammu oli Vargamäel laulnud kaks häält. Jah, siis olid Liisi ja Maret laulnud, ning nagu pärast selgus, nad laulsid endid mehele. Hakkavad ka Tiina ja Elli endid mehele laulma?

Aga see oli ükskõik. Peaasjaks jäi, et Vargamäel hakati laulma, hakati häälitsema, nagu polnud tehtud mitmel-setmel aastal. Esiteks laulis Elli, siis hakkas laulma ka Tiina, ja kui nemad olid juba küllalt laulnud, tegi ka Oskar oma suu lahti — hõiskeks, hüüdeks, varsti aga pikemaks joruks, mis muutus aegamööda tüdrukutele kaasaaitavaks

182