lõpetad täna raske tööga ning et algad homme sellesamaga.
Tiinagi sai päevad otsa jõlkuda mööda tolmavat põldu äkke või rulli taga, kuna Oskar samal ajal tagus kesal kividele auke sisse. Vahetevahel kostsid sealt valjud paugud, nii et noorel märal kogu keha kargas hirmu pärast. Tiina polnud kunagi varemalt näinud, et noor keha võiks nõnda hirmu käes karata, ja see rabas teda nagu mõni ilmutus. Kas ka tema võiks nõnda võpatada? Mis paneks tema nõnda võpatama? Mis ajaks temale sellise hirmu peale? Ta ei teadnud. Aga iga kord, kui hobusekeha raputas hirmuvärin, oleks ka tema tahtnud kaasa väriseda. Elu poleks nagu õige elu, kui ei tunne sellist värinat.
Seda noore keha loomusunnilist hirmu Tiina võis tundma õppida ainult sellepärast, et meessuviline saabus alles sõnnikuveoks. See oli noor poiss, aastat kakskümmend viis, nagu Tiinagi, kasvult ei pikk ega lühike, ei kõhn ega paks, vaid üsna paras. Silmad sinakashallid, huuled paksud, hambad harvad, valkjad juuksed otse üle lagipea visatud, kogu olemuses midagi lohmakat ja jõhkrat, aga sellest hoolimata ometi päris kena ja meeldiv poiss. Tema silmatorkavaks iseärasuseks esimesest päevast peale oli see, et ta töötades viskas särgigi seljast. Pruuniks põlenud ja paiguti kestama löönud piht, rind ja käsivarred tõendasid, et mees ei tööta täna esimest päeva nõnda. Tervitades ütles ta järjekindlalt ja nagu eriliselt toonitades mitte „tere“, vaid „tervis“. See mõjus Vargamäel väga „vahvalt“. Oskariga jutule sattudes küsis poiss varsti, et kus ümberkaudsed poisid treenimas käivad, sest üksi on ju nahkne, hulgakesi hubasem, just nii — hubasem, sest ka see kõlas „vahvalt“. Oskar ei saanud esimesel silmapilgul arugi, millest jutt, aga kui Ott — nõnda oli poisi nimi —
