jõudis rekordideni, siis oli korraga kõik selge. Aga siin läheduses polnud spordiringi, lähemas linnakeses küll: seal võisteldi ja sealt sõideti ka mujale võistlema.
„Kui kaugel see siis on?“ küsis Ott.
„Kilomeetrit kakskümmend viis, kolmkümmend,“ vastas Oskar.
„See maa on ju ainult nuusata!“ hüüdis Ott.
„Muidugi, kui rattaga,“ arvas Oskar.
„Peremehel on ju ratas,“ ütles suviline.
„Ei, peremehel ei ole,“ vastas Oskar.
„Noh, siis noorel peremehel,“ irvitas poiss.
„Noor peremees oma ratast võera kätte ei anna,“ ütles Oskar.
„No tohoo, tont!“ hüüdis Ott, nagu kuuleks ta jumal teab mis olematut asja. „Mineval aastal olin kusagil suviliseks, seal sõitsin peremehe rattaga isegi viiekümne kilomeetri tagant linna.“
„See pidi küll mõni vana loks olema?“ küsis Oskar.
„Ei, otse tuliuus,“ vaidles poiss vastu. „Just kevadel ostetud, et oleks võtta, kui tarvis tuleb.“
„Võib olla,“ lausus Oskar kahtlevalt, „aga meil küll niisukest ratast ei ole. Ja minu arvates ei saagi niisukest olla, sest ükski ratas ei pea kuigi kaua vastu, kui igamees temaga võib sõita.“
„Mis mehed ja rattad teil siis siin on?“ küsis Ott nagu imestudes. „Te peaks minema Hollandisse, seal alles näeksite: igaühel on ratas jalge vahel ja kõik peremehe poolt.“
„Olete teie Hollandis käind?“ küsis Oskar.
„Mina mitte, aga teised inimesed, ja nemad teavad,“ ütles Ott. „Minu üks sõber oli seal ja teine käis Taanis, vaat’ kus alles rahvas elab!“
