„Kõik võib olla,“ arvas Oskar. „Meie siin saame vaevalt iseendale hargi jalge vahele ja seegi suuremalt jaolt võlgu.“
„Võlgu võiks minagi osta, aga keegi peaks käemeheks hakkama. Peremees võiks,“ rääkis Ott.
„Kes tahab sellega jännata, võib ju sisse lennata,“ ütles Oskar.
„Miks kohe sisse lennata?“ küsis poiss imestunult. „Mina ostan palgaga, mis peremehe käes sees, ja peremees peab selle kinni, aga kui palka enam ei ole, mis siis peremehel sellest. Ega siis peremees saa mind sundida, et ma tema juures ratta tasa teeniks, milles siis tema süüdi on? Temal ei ole miskit süüdi. Mina võin ju mujale minna ja seal ratta tasa teenida. Ja kui ei saa, siis võtku ratas tagasi, muud õigust ei ole, või kannatagu, kuni ma raha saan. Praegu ostavad ju kõik nõnda. Sest milleks kohe välja maksta, kui võlgu saab. Nüüd pole enam endine aeg, kus pidi olema alati raha näpus, nüüd on usaldus. Inimesed usaldavad üksteist, selle poolest on praegu hoopis vahvam elada. Ja kuhu see inimene läheb või mis ta teeb? Enne pistis Venemaale, kuhu nüüd? Ei kuhugi. Meie maa on kitsas ja politsei kui hagijas sul jälgi mööda kannul. Ei lähe sa omagi rattaga kuhugi, võeraga ammugi mitte. Sõidad, teed oma tuuri ära ja tuled tagasi. Ja oma rattaga oled veel hooletum kui võeraga. Tõsi jutt! Mina olen võera rattaga palju hoolsam kui omaga. Omaga pole ju vastutust, aga võeraga on, sellepärast. Noor-peremees, te võiks korraks minuga proovi teha, küll te siis näete. Andke oma ratas ühekski väikseks sõiduks minu kätte. Uskuge, te ei kahetse. Mina olen spordimees ja ei peta. Sest, kes ajab sporti, see ei saa petta. Sport teeb inimese korralikuks ja ausaks. Seda
