Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/194

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tänavu oleme endile õige põrgu majja saand,“ ütles Sass.

„Kulla, pai peremees, mina pole selles mitte süüdi,“ nuuksus Tiina vastu, omal nina nurgas, nagu oleks ta alles lapseohtu.

„Süüdi või mitte süüdi, aga põhjuseks olete ometi, et poisid nagu koerad teineteise turja kinni kargavad,“ vastas Sass. „Muidugi, see Ott näib ka paras vemmal olema, sihukest pole mul juba ammugi olnd.“

„Ta ei anna mulle rahu,“ kaebas Tiina, kelle nutt pikkamisi vaibus.

„Küll ta nüüd annab,“ lohutas Sass, aga endal olid hoopis teised tagamõtted. Neist rääkis ta alles siis, kui jäi Maretiga üksinda.

„Kuule, eit,“ ütles ta, „meie peaks oma sulase ja tüdruku mõlemad minema küütima.“ Ja kui Maret talle küsivalt otsa vahtis, jutustas ta, mis aida juures olnud ning kuidas Elli Oti eest välja astunud.

„Vanamees, sa ajad mulle hirmu peale!“ hüüdis Maret. „Mis selle Elli arusse siis on läind?“

„Poisi suur suu ja hea hakkamine meeldib, mis muud,“ arvas Sass. „Eks näe, mis pärast tuleb. Aga kui ma sulle õieti oma arvamist ütlen, siis on see ju kõik sellepärast, et Indrek mineval sügisel siia tuli. Mul läks kohe süda nagu raskeks, kui sa ütlesid, et ta koju tulnd ja sauna isa juurde mõtleb jääda.“

„Aga kuhu ta siis, vaeneke, pidi minema,“ ütles Maret nagu vennale armu paludes.

„Ega ma siis seda pole öelnd, et ta ei oleks pidand tulema,“ vastas Sass. „Muidugi, kui tulla tahtis, siis pidi ta tulema ja mina pole mõelnd seda sugugi takistada, ma ainult ütlen, mis mu süda siis tundis, kui ma kuulsin, et

194