„Mis te veel Tiinaga kahekesi magate, kui sa juba isale käid tema peale kaebamas,“ ütles Maret.
„Aga mul oli ju õigus, et…“
„Rumal laps,“ rääkis ema vahele. „Kui sa ometi ise märkaks, kui rumal laps sa alles oled!“
Aga kui Elli läks aida juurde oma asju korjama, vaatas Tiina hirmunult tema tegevust ja küsis:
„Kas mina pean üksi siia jääma?“
„Nagu näha,“ vastas Elli pirtsakalt.
Seepeale Tiina läks nagu suur patune toa juurde ja ütles Maretile:
„Perenaine, lubage, et mina tulen ka aidast ära kambri magama.“
„Seda ma tahtsingi teilt küsida, et kas te ka ei tahaks aidast ära tulla,“ vastas Maret.
„Aga muidugi, perenaine, ma olen teile selle eest nii tänulik,“ ütles Tiina.
Aga Ott, kes seda toimingut oli muigega pealt vaadanud, ütles järgmisel päeval Ellile nelja silma all:
„Kas vanad kartsid, et viin tütre ä’ä?“
„Teenija pärast on siin majas suurem mure,“ vastas Elli pilkavalt.
„No mitte kõigil,“ vastas Ott.
„Pooltel ometi,“ kinnitas tüdruk.
„See ainult nalja viluks,“ ütles poiss.
„Või nalja viluks,“ osatas Elli.
„Ah te ei usu?“ küsis Ott. „Ärge olge ometi nii laps, Elli! Te olete ju palju noorem kui tema. Pealegi on ta kuiv, nii et krõbiseb.“
Sellest oli küll, et noorel tütarlapsel kogu nägu naeratama lööks ja silmi ilmuks häbelik sära. Algas esimene aimus suurest õnnest, mis tabab mõnikord inimesi.
