XIV.
Vargamäel muutus äkki pinevaks. Laulud vaikisid, või kuigi neid oli veel kuulda, siis ainult Elli suust, nagu oleks tema ainus võidumees üldises ihude ja hingede heitluses. Aga temagi laul ei meeldinud enam õieti kellelegi, nagu oleks lühikese ajaga maksvusele pääsenud Oti arvamus, et ennevanasti oli laul, nüüd sport. Laulda võib nüüd masingi, milleks siis veel inimene peaks oma kõri käristama, aga sportida — ei, armas veli, seda juba masin ei mõista. Nõnda oli laulu ja spordiga Oti arvates, ja Elli oli esimene, kes andis temale õiguse või vähemalt andis talle kõige rohkem õigust. Aga ometi oli tema ka see, kes pööras ise sellele õigusele kõige vähem tähelepanu, sest miks ta muidu kippus laulma. Seda tegi ta mõnikord isegi nii palju või sündmatul silmapilgul, et isa oli sunnitud teda talitsema, öeldes:
„Mis sa aina huikad, nagu oleksid metsas eksinud.“
„Kas kuulsid,“ ütles Ott Ellile hiljem kahemõtteliselt lõõpides, „vana ei armasta enam laulu, eelistab vaikset sporti, aga tütar aina laulaks, et teised teaks, kus me oleme. Milleks peavad teised seda teadma?“
„Pidage oma suu!“ ütles Elli nagu vihaselt.
