Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/200

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


võib-olla on uus sõda, uus tapmine, uued hädad, sellepärast kasutagem tänast päeva.

Nõnda mõtles Ott, või kui ta ei mõtelnud, siis vähemalt tundis ta. See tundmus ehk oligi, mis ajas teda loomusunniliselt nende kilda, kes pingutasid oma lihaseid igasuguseiks enneolematuiks saavutusiks. Kordki olla teistest üle, kordki särada hulga ees, kordki tõelikult elada, sest homme või ülehomme oled niikuinii unustatud. Ei ole mõtet kükitada oma toanurgas või kuskil Vargamäel, sest õnn luusib tänapäev mööda laia maailma, lokid lennul tuule käes.

Sellest siis tuligi, et ei aidanud ei Tiina naeratused ega Elli õiglane viha nende pärast, Ott tahtis ikkagi vabal silmapilgul Vargamäelt alla ning aina sinnapoole, kus on rohkem rahvast. Ta läks Aiu ja Aaseme poole, ta läks suurelise Kassiaru poole, ta läks Urvakülla ja sealtki veel edasi, kuni tuli lihtsale mõttele, et kui noorperemees ei anna ratast, siis vähemalt võib ta autobuse rattaid tarvitada, et pääseda lähemasse linnakesesse.

Muidugi, Ott ei hakanud luusima ega sõitma, ilma et poleks enne sellest rääkinud Elliga. Ei, ta kutsus tüdrukut kaasa ja oli valmis tema eest autobuse rahagi maksma, sõitku ainult. Aga kui isa ja ema ei lasknud Ellil Otiga kaasaminekust rääkidagi, või olgu see kas siiasamasse Aiu ja Aaseme maile mõnele simmanile, siis tundis poiss end üsna vabana. Ei puutunud ometi temasse, kas tüdruk ei saa või ei taha kaasa tulla, peaasi, et ta ei tule. Nõnda läks ta üksinda esimesel korral, kui Elli jäi maha silmi pühkima, ja nõnda läks ta ka hiljem. Mis tähendasid tüdruku pisarad! Need tulid ja läksid nagu sadu aprillis.

Aga Elli südames oli suur valu, nii suur, et ta otsis lepitust isegi Tiina ja Oskariga. Sest ta arvas, et kui ka

200