Jah, siis oli õnnis Krõõt oma kirstu avanud, kaanele toeks määratud kandilise puu püsti vahele pannud, kirstukapist valge linase rätiku võtnud ning nutnud selle sisse oma esimesed valusad pisarad Vargamäel. Need saidki siis seemneks kõigile teistele, mis hiljem voolasid samal paigal või kuskil mujal. Aga Krõõt ei teadnud siis, et tema külv on nii visa, ja Ellil polnud täna vähematki aimu, et siia kirstu juurde on vanaema pannud pisarad idanema.
„Tüdruk, tead, mis mina sulle ütlen,“ rääkis Oskar natukese aja pärast, „sina ära kaota aru selle poisiga, sest ega temast ikka sinu võtjat saa. Või kuigi saaks, kuhu sa siis temaga läheks, tal pole ju endalgi ulualust.“
Aga Oskar sai vastuse, mis pani ta otse võpatama, nii üllatav oli see. Tema oli ikka pidanud oma õde lapseks, aga nüüd selgus, nagu oleks ta äkki oma vennast aastatega ette jõudnud.
„Tal pole tarviski kuhugi minna,“ ütles Elli pisaraid kuivatades, „tal on siingi ruumi, sest ega siis Vargamäe üksi sinu jaoks ole.“
„Ka seda on tema sulle juba õpetanud?“ küsis Oskar, kui oli vastuse ootamatusest toibunud.
„Milleks siis tema kõik,“ vastas Elli, „eks mul omal ole aru peas, et me oleme ainult kahekesi pärijad.“
„Kas sa selle peale ei mõtle ka, et isa ja ema võivad veel paarkümmend aastat elada?“ küsis vend.
„Aga siis pead sina niisamuti mõtlema.“
„Mõtlen ka,“ kinnitas Oskar.
„Noh, eks siis mõtleme mõlemad…“
„Minu arvates oled sina ainult rumal tüdruk, ei muud midagi,“ rääkis Oskar natukese aja pärast. „Sina tuled ikka kohe enda ja minu võrdlusega platsi. Aga see ei aita ju. Mina olen poiss, sina tüdruk, mõtle ometi selle peale.
