Mis sinuga võib sündida, see minuga ei sünni. Kui sa ennast ei hoia, siis võid sa lapse saada, aga mina last ei saa.“
„Miks ei saa, Tiinaga võid ju saada,“ ütles Elli.
„Tiina saab siis lapse, mitte mina,“ vastas vend. „Mõtle ometi hästi järele. Meil on ju siin mitmel pool olnd — ikka lapsega tüdrukud, mitte lapsega mehed. Õde, seda ära sa kunagi unusta. Ja kui ei olekski seda, sest milleks kohe see kõige hullem, kui läheks kõik ilusasti, nii et sa asuks siia elama, aga siis küsin ma: kuidas niisuke inimene siin pärastki elab, kui ta nüüd nõnda tahab ümber joosta? Kuis ta pärast sinust hoolima hakkab, kui ta nüüd ei hooli?“
„Ta ju hoolib,“ vaidles Elli vastu.
„Kus ta siis hoolib, kui sina siin töinad ja tema mõne teisega ei tea kus tantsib või mõni teab, mis muudki teeb.“
„Kõik pole sinusugused, et jäävad kohe ühe sappa rippuma,“ sähvas Elli nagu halvakspanevalt.
„Aga miks sa siis nutad?“ küsis vend ja lisas siis rahulikult ja veendunult: „Tead, Elli, Ott ja sina võite minu üle naerda, kui tahate, aga mina ei häbene enam põrmugi ütlemast, et mina hoian jah ainult Tiina sabast kinni, hoian ja ei lase miski hinna eest lahti. Tiina meeldib mulle ja sellest aitab, olgu teisi tüdrukuid või tuhandeid tema kõrval. Minule pole neid olemas. Kui sina oleksid Otile sedasama, mis Tiina minule, siis ma ehk ei ütleks sulle sõnagi, sest siis poleks ju midagi parata, aga nüüd…“
„Küllap tuleb ka see päev, kus mina temale midagi olen,“ ütles Elli nagu suurustavalt ja ähvardavalt.
„Annaks jumal,“ vastas Oskar, kuigi ta ise mõtles otse vastupidist, sest ta poleks kunagi tahtnud, et Ellil ja Otil oleks teineteisega lähemalt tegemist.
