Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/207

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Tuli kaikaga,“ ütles Tiina ja pööras silmad kõrvale, sest tal oli hirmus häbi.

Nüüd valitses saunas natuke aega vaikus, alles siis ütles Indrek:

„No näete, Tiina, just nii, nagu ma ütlesin: headus on kurja juur. Kui mina poleks teie vastu hea olnud, siis poleks teie siia jäänud ja nõnda poleks ka seda riidu olnud. Aga mina olin ju teie vastu ainult sellepärast hea ja lubasin teil siia jääda, et teie olite enne minu vastu hea. Nõnda siis — omad vitsad peksavad. Lõikate ise oma tegude vilja.“

„Ei, härra,“ vaidles Tiina vastu, „enne olite teie minu vastu hea ja siis alles mina härra vastu, nõnda oli see.“

„Olgu või nõnda,“ leppis Indrek, „siis lõikate nüüd minu headuse vilja suure kaklemisega.“

Nõnda rääkis Indrek Tiinaga ja see tuli sama targalt üles tagasi, nagu ta oli esiteks alla saunagi läinud. Peab inimene muutuma kurjaks? Peab Tiina saama kurjaks? Kuidas ta seda peab tegema? Mida ta selleks peab tegema? Tiina ei oska kuri olla. Ta ei oska õieti heagi olla. Tiina lihtsalt on nagu ta on. Ta on lapsest saadik nõnda. Võib-olla on see sellepärast, et ta noores eas nii kaua põdes. Võib-olla et need, kes on lapsest saadik terved, õpivad olema head ja kurjad vaheldumisi, nagu asi nõuab, Tiina pole seda õppinud.

Aga võib ka olla, et ta on heast-paremast muidu niisama selliseks loodud; et jumal on oma ingli tema kätki juurde läkitanud ja lasknud ütelda: „Annan sulle ellu ainult headuse kaasa, annan ainult katseks, et kordki näha, mis sest tuleb, kui ühelgi inimesel on ainult headus eluteel kaasas;“ et jumal on lasknud oma inglil eelmistele sõnadele juurde lisada: „Oma pojalegi, sinu Õnnistegijale, andsin

207