Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/218

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mina ei karda teisepere Eedit,“ vaidles Tiina poisile vastu, „mina ajan temaga sagedasti juttu.“

Karjapoiss hakkas naerma ja hüüdis:

„Ajad juttu ja omal püksid tuulavad tusti!“

„Heino, kuidas sa ometi räägid,“ ütles Tiina häbistavalt. „Teisepere Eedigi on viisakam.“

„Las ta olla pealegi, aga mind pole sul tarvis karta,“ ütles poiss enda vabanduseks. „Haugun, mis haugun, aga külge ei hakka. Eedi on hoopis teine, teda peab kividega eemalt loopima, nii kui ligemale lased, kohe hambad sees. Aga tüdrukud ei oska kividega loopida, sellepärast katsuvad nad heaga, kui on tige koer. Teisepere Eedi on ka niisuke tige koer, et sina katsud heaga. Aga mina ei katsu, mina olen poiss, nii kui näen, koer kallale, ei muud midagi.“

„Ah sina oledki see, kes koera tema peale nii õelaks ajab!“ hüüdis Tiina. „Kas sul tõesti häbi ei ole viletsat ja vaevast nõnda taga kiusata! Ma ütlen perenaisele, kui sa muidu ei kuula.“

„Ütle pealegi,“ vastas poiss naerdes. „Perenaine ise käskis! Ütles: kui tuleb, aja aga koer kallale, selleks me nii suure tõimegi.“

Nõnda vastas poiss ja läks loomadega mööda tänavat alla — vilistades, hõisates, koera haukudes, lammaste määgides ja kellade kõlinal, nagu oleksid asjad kõige paremas korras. Tiina vahtis talle järele, ilma et silm ometi midagi oleks seletanud, sest ta mõtted olid mujal, — mõtted olid selle juures, mis poiss oli rääkinud. Kas ta enne õieti kartis või mitte, seda Tiina ei teadnud, aga üks oli tal selge — nüüd ta kardab, ilma et õieti teaks, mida. Nüüd tuleb tal äkki ka see meelde, et varemalt on teisedki temalt küsinud, kas ta teisepere poissi ei karda, et ta te-

218