iseenesestki lahenenud. Sest kaua sellised asjad ikka kesta võivad. Varem-hiljem saavad Oru vanad tema öösiste retkede jälile ja siis on laulul muidugi lühike lõpp. Ja see oleks võinud õnnelikult enne tulla, kui Elli üldse oleks midagi kuulda saanud. Nüüd on aga vaesele lapsele kas rumalusest või kadedusest ainult tühja südamevalu ja meelekibedust tehtud. Sellest veendumusest aetuna ta Tiinalegi kord ütles:
„Kas hakkas kahju, et Orul käisin, mis?“
„Ei, aga mul hakkas Ellist kahju,“ vastas Tiina lihtsalt.
„Seda ma arvan,“ ütles Ott pilkavalt, „või Ellist kahju! Omal oli kahju.“
Aga sellest ei saanud Tiina aru, nii et Ott pidi seletama:
„Ma oleks pidand meie oma eeskambri aknast sees käima, see on kõik. Teine, keda ootasid, see ei tule ju. Aga ära looda, Orul võid sa mul supi ära solkida, aga sinu juurde ma ikkagi ei tule, sest sa oled kuiv, nii et sa krõbised. Seda pea meeles, nii et sa teaksid.“
Ott oli need sõnad rääkinud suure südametäiega ja oli arvanud, et nüüd on ta Tiinat hingepõhjani haavanud — sest seda oleks ta tahtnud teha —, aga Tiina vaatas talle peaaegu õnneliku või tänuliku naeratusega otsa, nii et Oti süda kargas veel enam täis. Ja kui ta lõpuks tüdruku peale põrnitses, siis kõige enam just sellepärast, et ta polnud osanud teda õieti haavata ega talle valu teha, nii et see kaua tagant järele oleks mäletanud, kes ja mis Ott on.
Tiina meel läks aga Oti hirmsate sõnade pärast tõepoolest palju rõõmsamaks ja lahkemaks, sest tänini oli ta aknatrippe iga õhtu nööriga sidunud, et neid ei saaks väljastpoolt lahti loksutada, nüüd arvas ta, et seda pole enam tarvis teha, vähemalt Oti pärast mitte. Aga kui õhtu
