kätte jõudis, siis veendus ta, et ta oli päeval eksinud. Kas vana harjumuse ajel või salajasest aimusest, et Ott oli oma sõnad rääkinud suure südametäiega ja et ta just nüüd võibki tulla öösi Tiinat kiusama, sidus see aknatrippe niisuguse hoolega, et Elli, kes mitmel päeval temaga ainustki sõna polnud vahetanud, torkavalt ütles:
„Mis sa neist nii seod, sinu vargile ei tule ju keegi.“
„Kas just vargile,“ vastas Tiina, nagu oleks vahekord Elliga kõige loomulikum, „aga nõnda on ometi julgem.“
„Teisepere Eedi võib tulla, teisi tulijaid ei ole,“ ütles Elli nüüd, nagu tahaks ta mõista anda, et ta ei räägi ometi Tiinaga muheda jutu alustamiseks.
„Koer magab akna all, tema ei saa tulla,“ lausus Tiina, nagu ei mõistakski ta valusat torget Elli sõnus.
Et Tiina koera meelde tuletas, kelle pärast Ellil oli temaga õieti esimene kokkupõrge, siis arvas see, et Tiina teeb seda meelega, sest ta tahab talle ütelda: koera meelitasin sinult ja Otiga sünnib seesama, las ma aga seon oma aknatrippe, sest see meeldib poistele kõige enam. Nõnda mõeldes Elli süda läks hoopis täis ja ta ütle:
„Sa peaks koera oma juurde võtma, see oleks sulle paras.“
Aga see, mis Tiina nüüd ütles, rabas Ellit rohkem kui kõik eelmine.
„Olen koeragagi magand,“ rääkis Tiina. „Ühe koha peal linnas, kui olin alle noor, oli mu ase põrandal. Muud kohta polnud ju, sest korter oli väike ja saksad vaesed. Talvel oli seal hirmus külm ja mul polnud ka rohkem riiet peale võtta. Siis ma kutsusingi hagija, kes magas ukse all matil, oma juurde ja nõnda heitsime kahekesi ühtekokku, sest meil mõlemal oli nõnda soem. Esiteks ta vaesekese keha värises nagu minulgi, aga varsti kadusid värinad mi-
